Uptime’i juhtivarhitekt Jonne: millega ma ise igapäevaselt tegelen ja keda tahaksin Uptime’i tiimis näha?

IT-projektide edukaks käimashoidmiseks on vaja ühiseid pingutusi nii arendajate, projektijuhtide, arhitektide kui ka kõikide teiste osapoolte poolt. Kui enamike rollide tööülesanded on võrdlemisi selgelt mõistetavad, siis Uptime’i juhtivarhitekti Jonne Pitki tööpõllult ja vastutusvaldkonnast leiab kõike alates koodi kirjutamisest kuni juunior-arendajate juhendamise ja parimate praktikate juurutamiseni välja.

Selles intervjuus räägib Jonne sellest, milline on olnud tema karjääritee, mis talle oma rolli juures meeldib, millega ta igapäevaselt kokku puutub ja mis sorti inimesele tema arvates Uptime’is töötamine kõige paremini sobib.

Sa oled ametinimetuse poolest juhtivarhitekt. Mida see roll endast reaalsuses kujutab?

Juhtivarhitekti roll on väga mitmekesine ning suures plaanis saab jagada selle kolmeks suuremaks osaks. Esimene neist on tehniliste big-picture asjade koordineerimine ja haldamine, teine on uute projektide käimajooksmine, tiimide toetamine ja last line of defence funktsiooni täitmine, kolmas ja ehk kõige olulisemgi on olla mentoriks ja motiveerijaks kõigile Uptime’i arendajatele.

Suure pildi haldajana on minu tööks tagada, et kõik arendustiimid lähtuvad oma töös parimatest arenduspraktikast, järgivad ühtseid norme ja pööravad piisavalt tähelepanu koodi kvaliteedile ja hallatavusele. See tähendab, et minu funktsiooniks on välja töötada alustalad, mille peale saavad kõik arendustiimid oma tooteid ehitada. Näiteks võivad nendeks alustaladeks olla dokumenteerimisnormid, code review juhised, turvaparameetrid ja muud head tavad. See tähendab, et hoolimata sellest, mis tiim mis lahenduse kallal töötab, on kliendi jaoks tagatud ühtlane kvaliteet ja on välistatud olukorrad, kus mingi kindel teave võib inimese tiimivahetuse või parematele jahimaadele suundumise tõttu ära kaduda.

Minu teiseks suuremaks rolliks on teha juba veidi robustsemat tehnilist tööd. Ühelt poolt võib seda kohata näiteks mõne uue projekti alguses, eriti juhtudel, kui tiimis ei ole mõne tehnoloogia jaoks oma tech-leadi. Sellistel juhtudel aitan mina tiimi arendajatel välja mõelda, kuidas projektile tervikuna läheneda, milline arhitektuuriline lähenemine võtta ja vajadusel aitan ka ellu viia suuremad muudatused või leida lahendused probleemidele, millega tiim võib ise hätta jääda. See viimane viitab veidi ka juba last line of defence funktsioonile ehk kui kuskil on mingi probleem, mida kuidagi muud moodi lahendada ei saa, siis tõttan kiirelt appi – olgu selleks bug, mida ei suudeta kuidagi üles leida, või on läinud asjaga tegelenud arendaja puhkusele ja järsku on vaja mingi uus lahendus kiirelt tootmisesse saada.

Kuna minu töö on tiimideülene, siis tähendab see, et olen abiks seal, kus mind parasjagu vaja on. Kuna Uptime’i filosoofiaks on anda nii tiimidele tervikuna kui ka arendajatele täpselt nii palju vabadust kui nad soovivad, siis üritan mitte sekkuda, kui seda tegelikult vaja pole. See annab inimestel ise võimaluse õppida ja leida lahendused ka keerukatele probleemidele, samas saavad nad alati kindlad olla, et kui tõesti on tuge vaja, siis on see olemas ja kõik saab korda.

Viimaseks suuremaks osaks mu tööst on olla mentor ja tagada tiimide moraal. Mentorluse poole pealt tegelen üheltpoolt juunior-arendajate toetamise ja õpetamisega, kuniks leiame talle kõige paremini sobiva tiimi ja vanemarendaja, kes ta enda tiiva alla võtab; teisalt olen toeks vanemarendajatele, viin nendega läbi code reviewsid, aitan tehniliste küsimuste korral ja osalen vajadusel tulemusvestlustel, et anda tagasisidet tehnilise arengu poole pealt, samas kui tiimijuht räägib üldisest arengust ja kõigest muust olulisest.

Kõige selle kõrval töötan tandemis meie tehnoloogiajuhi Raimoga, et aidata värbamisprotsessis ja tagada kõikide tiimide töömoraal ja pidev areng. See hõlmab näiteks tech-day’de korraldamist, erinevaid võistluseid ja koolitusi, suve- ja talvepäevade programmi ja kõike muud, mis võib mingil viisil meie inimestele kasuks tulla ja mille jaoks on soovi üles näidatud.

Ära ei saa ka unustada kliendi vaadet – projektide algusfaasis on minu ülesandeks aidata kaardistada kliendi taristut, olemasolevat ja seda, milline tehniline lähenemine võiks projekti jaoks kõige paremini sobida, seda nii tehniliselt, äriliselt kui ka finantsiliselt. Kui koostöö kokku lepitud, võtab detailsema kaardistuse üle juba analüütik.

Tundub, et lõviosa su tööst on seotud laiema pildi asjadega. Kui palju sa päriselt koodi kirjutada saad?

Peab tunnistama, et pigem on koodi kirjutamine jäänud tahaplaanile ja peamiselt tegelen sellega siis, kui kuskil on mõni tulekahju, mis vajab kustutamist. Siiski saan seda piisavalt teha, et oskused teravana hoida. Tech-stacki vaatest olen eelkõige .NET ja C# arendaja ehk peamiselt backi teemadele suunatud, samas suudan veidi pusimisega hakkama saada ka fronti tehnoloogiatega, kuid selle jaoks on meil majas kindlasti pädevamaid inimesi.

Laias plaanis on meil aga piisavalt huvitavaid projekte ja väljakutseid, mis annab mulle soovi korral võimaluse sobival hetkel käised üles käärida ja koodi kirjutada, kui selle jaoks sobiv hetk või taltsutamatu tung peale tuleb.

Juhtivarhitektiks ei saada üleöö. Milline on olnud sinu karjääritee ja mida selle käigus õppinud oled?

Minu esimene kokkupuude tarkvaraarendusega ulatub nüüdseks juba üsna kaugesse aega. Kõige esimene keel, mida õppima hakkasin, oli Turbo Pascal. See oli kuskil 7.-8. klassis, kui osalesime klassikaaslasega Mainori ülikoolis sellealasel kursusel – teised üliõpilased said selle eest ainepunkte, mina noore poisina väärika diplomi. Sealt edasi tegelesin programmeerimisega peamiselt omaette. Keskkooli ajal üritasin luua kodulehti, mille kvaliteet oli nagu ta oli, ning 12. klassis võtsin vastu kooli pakutud Visual Basicu kursuse, mis kanti kenasti hindena ka lõputunnistusele.

Pärast kooli lõppu otsustasin veidi aja maha võtta, tegelesin poolteist aastat reisimisega ja programmeerimise peale just üleliia palju ei mõelnud. Pärast seiklustega ühele poole jõudmist asusin õppima IT Kolledžisse tarkvaraarenduse erialal ning sealt edasi suundusin esimesele päris tööle – juunior programmeerijana Helmesesse. Seal määrati mind RIKi tiimi ning pärast mõnda aega nendega töötamist otsustasin liikuda täiskohaga nende palgale.

Kuna sealses tehnoloogiaportfellis domineeris .NET, siis sai sellest ka minu jaoks eelistatuim valik ning see on minu leivanumbriks tänase päevani. Tagasi pole vaadanud ning kuigi olen proovinud väga paljusid erinevaid tehnoloogiaid, siis see stack mulle kuidagi sobib. Päeva lõpuks on küll võimalik iga keelega teha põhimõttelist igat asja, kuid .NET istub mulle kõige paremini.

 

Seega ehitasingi .NETil põhinevaid lahendusi ligi seitse aastat, kuniks ühel hetkel tundsin, et nüüdseks on riigisektorist saanud küllalt ja sooviks teha midagi teistsugust. Esimeses järgus asusin tööle ühte Eesti tarkvaraettevõttesse, kuid kuna seal osutus minu projektiks taaskord riigiga seotud asi, siis leidsin, et see ei paku mulle piisavalt uut ja otsustasin taaskord veidi ringi vaadata. RIKi kolleegi kaudu juhtusin kokku Uptime’i tehnoloogiajuhi Raimoga ning nii ma esimest korda ka selle majaga liitusin.

Küll aga kestis see suhe esimeses järgus vaid neli aastat. Ühel hetkel oli just osa projekte lõppenud ning tundsin, et tahaks tegeleda millegi veidi suurema ja veelgi keerulisemaga. Tundus, et praegune liivakast on jäänud väikseks ja tahaks midagi uhkemat.

Sestap otsustasin liituda ühe Eesti suurima ettevõtte arendustiimiga, kuid pärast vähem kui aastat seal sain aru, et see ei ole minu jaoks. Projektid olid küll suured ja veelgi suurema kaaluga, kuid arvestades selle ettevõtte mastaapsust ja keerukust, on paratamatu, et iga arendusega käivad kaasas pidevad muutused, plaanid, ümberplaneerimised ja kõik muu säärane, mis mulle väga hästi ei sobinud. Tundsin, et tahaksin midagi veidi aktiivsemat, midagi, kus on tulemusi näha veidi kiiremini ja midagi, mis on üleüldiselt veidi agiilsem ja väledam.

Pärast selle reaalsuse mõistmist otsustasin naasta tuttavatele radadele ning liituda uuesti Uptime’i tiimiga. Ja siin ma siis nüüd olen.

Sinu tasemel arendaja oleks võinud jalutada igasse ettevõttesse ja saada endale meeldiva töökoha. Miks otsustasid just Uptime’i naasta?

Sest ma ei läinud Uptime’ist kunagi ära selle pärast, et mulle ei meeldinud siin. Lahkusin, kuna tahtsin töötada suuremate süsteemide kallal, mida suudab Eestis pakkuda vaid käputäis ettevõtted ning sel perioodil Uptime ühegi sellise asja kallal ei töötanud.

Kuna aga Uptime’i seltskond on lahe, projektid huvitavad ja võimalusi asju ära teha on palju, siis tundus igati loogiline siia tagasi tulla. Praegused projektid sobivad mulle märksa paremini ja mida aasta edasi, seda rohkem (hiigel)suuri projekte on ka meie kätes ja seejuures saame tööstiili kohandada endale sobivamaks.

Mainisid ägedat seltskonda ja huvitavaid projekte. Mis on sinu vaates Uptime’is veel sellist, mis inimesi siia meelitab?

Neid punkte on palju, kuid kõige suurema asjana tooksin välja paindlikkuse, igas võimalikus mõttes. Kui korporatiivsetes firmades on iga otsuse juures kümme asjapulka, kellel kõigil on oma väga selge arvamus ja neid kõiki arvamusi peab kuulama, siis meil on asjad veidi teistmoodi.

Ühelt poolt on meil flat-struktuur, mis tähendab, keegi pole tähtsam kui keegi teine. Seega pole vahet, kas sa oled juhtivarhitekt või nooremarendaja, kui sul on hea idee, siis see kuulatakse ära, analüüsitakse läbi ja kui tundub, et sellest võiks tõesti kasu olla, siis pannakse mõte ka päriselt käiku. Selline lähenemine tähendab ka seda, et inimesed on teineteise jaoks kättesaadavamad – ei ole nii, et kuskil toas istuvad tähtsad inimesed, kellele lähenedes tuleb silmad maha lüüa ja oma küsimuste ja ideedega neile ligineda ei saa.

Teiselt poolt on meie jaoks meeletult oluline see, et iga arendaja kasvaks ja areneks. See tähendab, et me üritame luua võimalusi, et inimesed saaks üritada lahendada ka keerukamaid probleeme ja väljakutseid, mitte lihtsalt teha koguaeg seda üht ja sama asja. Muidugi kui keegi tunneb, et ta on enda vaieldamatu kutsumuse leidnud ja tahabki teha seda ühte väga pisikest lõiku mingist asjast, siis leiame selle jaoks võimaluse. Enamasti aga näeme, et inimesed tahavad proovida uusi asju, seega pakume väga laias valikus võimalusi, et mitte vaikselt ära manduda.

Näiteks kui meiega liitub .NET arendaja ja ühel hetkel leiab ta, et ta tahaks selgeks saada ka Java, PHP, Reacti või hoopis midagi muud, siis teeme omalt poolt kõik, et leida talle projekt, kus ta saab need oskused omandada. Meil pole küll päris selliseid juhtumeid, kus keegi on sisse tulnud 100% front-end arendajana ja kahe aasta pärast on 100% back-end arendaja, kuid väga võimekaid full-stacke on arenenud küll. Suuresti on ainsaks takistuseks inimeste enda ambitsioon – ütle, mis sulle huvi pakub ja me leiame lahenduse selle huvi rahuldamiseks. Ja kui tahadki teha kannapöörde ja hakata tegelema millegi täiesti muuga, siis leiame ka selle jaoks võimaluse.

Paindlikkus on muidugi midagi sellist, mida reklaamib välja iga tänapäevane ettevõte ning seetõttu tuleb vaadata, kuidas see paindlikkus on reaalsuses rakendatud. Meie puhul võib öelda, et kuni tiim tervikuna on millegagi nõus, siis paindlikkusel piire pole – tööta öösel, tööta päeval, tööta kontoris, tööta kodus, tööta palmi alt, tööta .NETiga, tööta Reactiga, ja nii edasi. Kõik on tehtav, peab vaid vastavad kokkulepped tegema. Kuni ülesanded on kenasti täidetud, ei ole kellelgi ühtegi etteheidet.

Pane ennast korra olukorda, kus oled oma esimest juunior-positsiooni otsiv arendaja või näiteks aastaid sama tööd teinud vanemarendaja, kes tahaks nüüd midagi uut. Mis sa arvad, millist sorti tööotsija jaoks võiks Uptime sobilik olla?

Juunior arendajale on Uptime kindlasti väga heaks valikuks, kuna saab täiesti kindlalt öelda, et õppimisvõimalustest ja arengust puudust tundma ei pea. Iga juunior-arendaja saab endale minu, mõne teise arhitekti või kogenud vanemarendaja näol mentori, kes teda aitab ja toetab. Samas on meil esindatud väga lai hulk erinevaid tech stacke, mis tähendab, et iga noor arendaja saab leida enda jaoks just sellise koosluse tehnoloogiatest, mis talle kõige paremini sobib.

Oleme hoolsad ka selles osas, et mitte võtta korraga tiimi rohkem juunioreid või praktikante, kui suudame “ära teenindada”. See tähendab, et kui näeme, et reaalsuses ei ole arhitektidel ega vanemarendajatel hetkel aega mentori rolli täita ja alles arendusmaailmas esimesi samme tegevad arendajad jääks seetõttu ilma oodatud toeta, siis ei värba ka neid positsioone. Kuigi kindlasti saaks midagi teha, siis reaalsuses jääb sel viisil areng toppama ja midagi head sellest kellelegi ei sünni.

Hetkel on viimati tiimiga liitunud juuniorid arenenud tasemele, kus mentorlusressurssi on taas saadaval, seega oleme nooremarendajaid taas enda ridadesse ootamas.

Kui vaadata aga mid- või seenior-taseme arendajaid, siis pakub Uptime võimalust astuda oma karjääris järgmine samm. Kuna erinevaid projekte on üksjagu, niisamuti kasutatavaid tehnoloogiad, siis on võimalik hõlpsalt enda kanda võtta tech-leadi roll ja seeläbi omada ka väga olulist rolli projektide tech-stacki valimisel.

See muidugi ei tähenda, et arendaja peaks endale kohe juhi rolli võtma. Sellesse kasvatakse ning kasvamiseks on meie juures hulgaliselt ruumi. Kui aga arendaja soovibki vaid arendada, siis on ka see täiesti võimalik ja me ei sunni kedagi võtma suuremat vastutust, kui ta ise soovib. Siiski meeldiks meile, kui seenior arendajad oleks vähemalt ühel hetkel nõus võtma oma tiiva alla mõned juuniorid, et oma teadmisi ka järeltulevate põlvedega jagada. See on asendamatuks õppimisvõimaluseks noortele, samas aitab see ka juba kogenumatel arendajatel oma tegevust enda jaoks lahti mõtestada ja arendab võimet oma ideid ja nägemusi selgemalt esitleda.

Kui liita kõige selle juurde juba varem mainitud paindlikkus ja võimalus oma enda oskuseid edasi arendada, siis arvan, et see annab kokku komplekti, mis peaks suutma pakkuda midagi iga huvi korral. Kui soovi on, räägin hea meelega iga huvilisega täpsemalt ja saame arutada, kas leiame töövormi, mis konkreetsele inimesele kõige paremini sobib.