Uue rakenduse loomise eel leiavad enamik ettevõtteid on ühe ja sama küsimuse ees: kas luua iga platvormi jaoks meeletult hästi töötav native-rakendus, või ohverdada gramm UI/UX poole pealt – kuid võtta meeletult ajas ning haldusmugavuses – ja luua hübriidäpp. Kui mõned aastad tagasi sai eelistatud valikuks native-rakendus, siis on React Native’i võidukäik viimasel ajal kaalukaussi just hübriidäppide poole liigutanud.
Native-rakenduste puhul luuakse iga platvormi jaoks nullist täiesti uus äpp. See tähendab, et täiesti eraldi koodibaasiga äppi on vaja nii iOS-i, Androidi, Windowsi kui ka iga teise platvormi jaoks, kus rakendust pakkuda soovitakse. Tihti on iga versioon kirjutatud erinevas keeles ning kui rakenduses on vaja midagi muuta, tuleb iga koodibaasi ka eraldi uuendada.
Samas pakub igal platvormil rätsep-loodud rakenduse kasutamine võimalust lõigata kasu operatsioonisüsteemipõhistest võimalustest, mida enamik hübriidäppe ära ei suuda kasutada. Näiteks on iOS-i puhul lihtsamalt võimalik implementeerida platvormile omaseid UI või UX lahendusi, või kasutada Androidi puhul ära offline-võimekust ja muid tausttegevusi, millega hübriidäpp ei pruugi hakkama saada.
Hübriidäpid on aga rakendused, mis kasutavad üht koodibaasi, et pakkuda native-kasutuskogemuse lähedast lahendust paljudel erinevatel platvormidel. See tähendab, et üks ja sama äpp saab töötada korraga erinevate operatsioonisüsteemidega ning kui midagi soovitakse uuendada või muuta, saab vajalikud sammud teha vaid ühe korra ning uued funktsioonid jõuavad kohe igale platvormile. Mida aeg edasi, seda rohkem võimaldavad hübriidäpid pakkuda ka platvormipõhiseid erilahendusi, näiteks mingile platvormile omaseid UI/UX elemente.
Kuigi hübriidäppide loomine on kiirem, soodsam ja mugavam, siis seavad need ka omad piirid. Kuna iga platvormi jaoks kasutatakse sama koodi, on raskem kasutajatele pakkuda platvormipõhiseid erilahendusi või funktsioone, mis eeldavad väga arenenud tasemel seadme riistvaraga suhtlemist. Enamikel juhtudel ei osutu see probleemiks, kuid kui tegemist on väga spetsiifilise rakendusega – näiteks mäng – siis võivad hübriidäppide nõrkused ühel hetkel kummitama hakata.
Hübriidäppide kuningas on React Native
Hübriidäppde saab kirjutada mitmes erinevas keeles ja kasutades erinevaid raamistikke, kuid viimastel aastatel on suutnud turul kõige tugevamalt kanda kinnitada Facebooki loodud React Native, Google’i loodud Flutter ning Xamarin. Need kõik sihivad sama eesmärgi poole, kuid praeguse seisuga on selgelt kõige laiemalt kasutatavamaks valikuks osutunud React Native.
React Native raamistikus kirjutatakse koodi JavaScriptis ning arvestades selle keele populaarsust, on tegu turvalise valikuga rakenduste loomiseks – võib pea kindel olla, et kuskil on alati keegi, kes senitehtut mõistab ja suudab seda edasi arendada. React Native’i abil saab luua rakendusi iOS-i ja Androidi platvormide tarbeks.
Ka Uptime’i poolt kasutatava React Native’i suurimad eelised on:
- Kiiremad arendustsüklid – kuna kõikide platvormide jaoks kasutatakse üht koodibaasi, tulebki rakendus valmis kirjutada vaid ühe korra. Native-äpi puhul tuleks sama rakendus kaks või kolm korda eraldi luua. Tänu ühele koodibaasile on lihtsam ja kiirem ka uuenduste lansseerimine.
- Jõudlus ja kasutatavus – React Native’iga loodud rakendused on kiired ning võimsad, niisamuti on nende abil täna võimalik pakkuda mitmed funktsioone, mis veel mõne aasta eest kuulusid ainuüksi native-rakenduste mängumaale.
- Kuluefektiivsus – kuna hübriidäppide loomine on vähem töömahukas, on nende loomine ja pidamine oluliselt kuluefektiivsem.
- Laugem õpikõver – kuna React Native’i aluseks on JavaScript, siis suudavad enamasti kogenud arendajad selle kiirelt omaks võtta ja ei pea kulutama meeletut aega uue raamistiku eripärade tundma õppimisele.
Täna kasutab React Native’it enamik maailma suurimatest rakendustest. Näiteks on selle raamistiku kasuks otsustatud Facebooki, Instagrami, Uberi, AirBnB, Tesla, Skype’i, Microsoft Office’i mobiilirakenduste ja Shopify puhul.
