“Oluline pole see, kus me oleme või mida teeme. Tõeline väärtus peitub seltskonnas, kus tunneme end mugavalt ja vabalt ning saame naerda südamest, nii et pisarad voolavad ja kõht valutab. See oli, on ja jääb Uptime’i kõige suuremaks väärtuseks – meie inimesed.”
Nii vastas Uptime’i personalijuht Marge Peekman, kui ma uurisin, mis tundeid või mõtteid temas tekitas ettevõtte suvepäevadel osalemine. Samamoodi ta võtaks ilmselt kokku ka enda 5 Uptime’s töötatud aastat. Aga ta ei ole ainuke, kel on pikk tööstaaž IT firmas.
Kui me Margega vestlesime teemal, mis hoiab inimesi ettevõttes pikemalt kui statistikate keskmised, mis on ca 3-4 aastat, siis ta väljendas täielikku usku oma inimestesse. Arvestades, kui suure aja me oma elust veedame tööd tehes, siis see tundubki tegelikult väga loogiline. Lisaks sellele, tegeledes personaliga igapäevaselt, on ta märganud, et kuigi palk, töökeskkond ja stabiilsus on hinnas, ja neid suudab üldjuhul üks IT firma pakkuda, siis hästi oluline on ka huvi valdkonna vastu.
Konkurents IT maastikul, kus häid arendajaid otsitakse tikutulega taga, on tihe, mistõttu võiks arvata, et arendajad muudkui liiguvad palganumbrite pärast ühest kohast teise. Reaalsus selline tänapäeval aga ei ole – väärtused, mida hinnatakse, ulatuvad palgast palju kaugemale. Uptime’i puhul on näha, et inimesed tulevad ettevõttesse ja otsustavad jääda pikaks ajaks. Nii on jäänud püsima ka Tanel Hiob, kes tähistas hiljuti oma 10-aastast juubelit Uptime’i tööle tulemisest. Kõige õigem tunduski vestelda just temaga, kuna ta on ettevõttes läbinud praktiliselt terve karjääriredeli. Ja etterutates võin öelda, et temast õhkuv rahulolu ja enesekindlus ei andnud väiksematki kahtluskübet, et ta võiks kuskile lähiajal edasi vaadata. Tal on ikka veel põnev.
Ühes varasemas intervjuus mainisid, et sa ei ole millegagi peale tarkvaraarenduse kunagi tegelenud, alustades programmeerimisega juba põhikooli lõpus, kui oli soov oma mäng ehitada. Kas ja kuidas see aitas kaasa sinu edasisel eluteel?
Ma arvan tegelikult, et paljudel arendajatel on sarnased lood, et noorena mängisid ala RuneScape’i ja sealt teenisid ka raha. Aga mina häkkisin erinevaid mänge ja tahtsin neid muuta endale meelepäraseks, aga siis mõistsin kuidagi, et IT firmad maksavad 2 korda rohkem raha 2 korda vähema töö eest. Ja siis valisingi kergema tee. Aga kirg ja soov tuli jah sellest, et tahtsin vaid mingit mängu lihtsalt paremaks teha.
Kas sa mäletad oma esimest tööpäeva ja algusaegu tarkvaraarendajana? Kui palju on see muutunud võrreldes tänasega?
Esimene tööpäev mulle tegelikult ei meenugi, aga mäletan seda, et ma tulin töölt koju ja põhimõtteliselt söömise ajal jäin laua taha magama. Arvasin, et olin tegija, oskasin häkkida ja programmeerida, aga reaalsuses oli asi hoopis keerulisem. Siis saingi aru, et päris tööl käimine on hoopis teistmoodi. Näiteks, toona ma ei teadnud mitte midagi sellest, kuidas töötavad URL-id, domeenid ja sisevõrgud, kuidas kasutada enterprise tööriistu jne.
Täna, ma arvan, et olen enda jaoks saanud paika piirid, mida tohib ja mida ei tohi pressida. Siinkohal avaldaksingi väikese saladuse IT-s töötamisest: ükski arendaja ei programmeeri 8h järjest. Üldiselt töötatakse järjest 1-2 tunniste flow-de kaupa, kus tegeletaksegi ühe konkreetse probleemiga korraga. Päeva jooksul suudab üks inimene teha maksimaalselt 2-3 flow’d ehk siis keskmiselt on päevas 6h produktiivset aega. Nendes vahemikes on arendaja väga produktiivne ning fokusseeritud, mistõttu ei tohiks teda keegi tegelikult segada.
Tänaseks oled Uptime’s töötanud veidi üle 10 aastat. Mis sa arvad, kas inimesed võiksid või peaksid üldse olema ühes ettevõttes nii kaua?
Keegi on kunagi öelnud sellise mõtte, et inimene ei tohiks olla ühe projekti peal kauem kui poolteist aastat, sest siis ta ei arene ega õpi enam. Projekti võib ka natukene varem vahetada, aga oluline on see, et need projektid, ärisuunad ja tehnoloogiad pidevalt vahetuksid. Mina isiklikult tunnen, et mulle on seda siiamaani väga hästi võimaldatud.
Ja tegelikult sai 10 aastat täis ilmselt alles sel aastal, sest mul oli vahepeal võimalus Norras ära käia. Elukohavahetus ja välismaa projektid tundusid toona väga atraktiivsed ja jällegi, minu õnneks, on Uptime’l välismaal üsna palju sõpru ja kohalikke filiaale (toim. Uptime’l on kontorid ka Norras, Taanis, Šveitsis ja Poolas). Norra kontor tundus sel ajal kõige tugevam ja nii vormistatigi minu leping ümber selliselt, et ma kuulusin justkui Norra tiimi. Muidu oleks saanud kaugtööna ka tööülesandeid täita, aga kuna tegemist oli pigem juhtivama rolliga, siis oli targem kohapeale minna. Kui meid tabas aga pandeemia, siis vormistati mind uuesti tagasi Eestisse.
See aitaski mul teha tol ajal olulise projektivahetuse ning andis võimaluse täiesti teises keskkonnas täiesti teistsugust tööd teha. See-eest suvepäevadel käisin ikka samade inimestega ning oma teadmisi ja kogemusi sai ka just Uptime’i seltskonnaga jagada. Ehk et olenemata sellest, et ma korra ära käisin, jäi tunne, et ma olen Uptime’i liige sel ajal, püsima.
Tagasi tulid sa pandeemia pärast. Kui Covidit ei oleks vahele tulnud, kas oleksid jäänud Norrasse?
Mul oli tegelikult kolmaastaku plaan: ehitada Norras kolm aastat panka ja siis liikuda edasi kuskile kolmandasse riiki, näiteks Hispaaniasse. Aga ma arvan, et nii Norra kui tagasikolimise suur faktor oli see, et ma Uptime’s tööl olin. Kõik aitasid mind elamise ja kolimisega, mis tegi igasugused elumuutused ja otsused väga lihtsaks. Mõned edasised plaanid tekkisid küll vahepeal, aga siis tõepoolest tuli Covid ja jõudsin arusaamale, et kodus on ka siiski väga hea ja tööd on palju.
Julgustuseks, Tallinn ja Eesti on IT valdkonnas väga hea. Eestlaste kood on maailma mõttes väga kõrgel tasemel.
Uptime’s on üldse keskmisest pikem tööstaaž, personalijuhi, Marge Peekmani, sõnul 5+ aastat. Mis sinu meelest hoiab inimesi siin? Kas oskad veel midagi välja tuua lisaks projektide vaheldusele kui ka välismaal töötamise võimalusele?
Ma arvan, et vaheldus on tõesti üks asi, mis täidab ära sellised professionaalsed ambitsioonid nagu oma valdkonnas edasi arenemine, rohkem raha teenimine jne. Aga eelkõige tuleb esile just meeldiv seltskond. Kuigi mul on tõepoolest vaid paar töölepingut elus olnud, millest teine ja viimane Uptime’ga, siis ma olen tegelikult väga palju klientide juures töötanud ehk siis erinevate seltskondadega töökogemus on olemas. Uptime’s on lihtsalt kõik kuidagi hästi läinud ja suurt rolli selles mängibki inimfaktor.
Kolmas asi, mida ma tunnen Uptime’l teisiti olevat, on nimelt flat-struktuur. Kui mujal on kuskil üleval korrusel üks kõrge arhitekt, kes määrab, mida ja kuidas teha ning raha jaotades ütleb, milleks ja kuidas seda kulutada, siis tuleb sul tema mudeli järgi töötada. Meil on aga igal projektil oma tiim ja eraldi rahakott ning projektijuhi vastutab selle eest, et igakuiselt tuleks projekti raha juurde. See, mida selle rahaga teha ja kuhu seda suunata, on iga tiimi enda otsustada, mis tähendab, et me saame ise valida meile meeldiva tehnoloogia, planeerida töövoogusid selliselt nagu sobib ning kohandada asju vastavalt kliendi vajadustele. Ja igal arendajal on vabadus oma arvamust avaldada tehnoloogia kasutamise ja muude küsimuste osas. Ehkki mõnikord võidakse jagada nõuandeid ja võimalusi, on tegelikult tehnoloogilised otsused iga tiimi enda kanda, mis loob meile olulise tunde vabadusest ja paindlikkusest.
Kas see vabadus ja paindlikkus on kuidagi kaasa aidanud ka vigade tekkimisele? Ja kas eksimiseks on ruumi? Lõppude lõpuks oleme ju kõik inimesed.
Ma usun, et vigu olen kindlasti teinud 10 aasta jooksul, aga neid pole mulle ette heidetud, sest asju, mida ma oskan ja olen hästi teinud, on ilmselt rohkem, kui neid, mille olen ära lõhkunud. Nagu öeldaksegi: rumal inimene õpib enda vigadest, targem teiste vigadest ja kõige targem inimene õpib teiste edust.
Kunagi viidi Google’s läbi uuring, kus otsiti eduka IT-meeskonna saladust. Selle tulemusel leiti, et edukate meeskondade ainuke ühine nimetaja oli see, et ükski meeskonnaliige ei pidanud töötama hirmus. Neil lubati eksida, arvamust avaldada, ja kui midagi valesti läks, siis öeldi, et teinekord läheb paremini.
Kas sul on olnud karjääri jooksul ka mõnda mentorit, kelle pealt õppida? Kuidas tema sinu teekonda mõjutas?
Kooliajal, kui ma alustasin programmeerimisega, siis öeldi mulle, et see on ajaraisk. Nüüd, tagantjärgi vaadates, saan öelda, et otsus sel alal jätkata oli õige. Kui ma tööle tulin, siis oli mulle veidi aega toeks üks väga lahe Äripäeva arhitekt, kuid ta lahkus peagi pärast minu tööle asumist. Teine isik, kes pidi mind toetama, läks samuti minema. Ja nii ma leidsingi end üksinda Äripäeva suure infosüsteemiga tegelemas. Uptime küll lubas mulle inimest, kes õpetaks ja juhendaks, aga kui see inimene lõpuks tööle võeti, siis tegelikult juhtus vastupidine – mina õpetasin tolleaegse projekti peal hoopis teda.
Ajas muutusin ma pädevamaks ja leidsin end varakult tiimijuhi rollis, kus pigem mina mentordasin. Seega minul sellist inimest ei olnudki, kellelt abi küsida. Teekond oli selle võrra küll raskem, aga samas sundis mind väga ruttu õppima ja arenema ning oli kiireim viis tippu jõuda. Sellegipoolest usun, et uutel inimestel peaks olema võimalus saada toetust ja juhendamist. Täna, Uptime’is, oleme jõudnud sinnamaale, kus keegi tiimist on alati valmis abi pakkuma.
Sinul on küll tänaseks pikaajaline kogemus, aga kas inimene, kes pole varem kunagi tarkvaraarendusega tegelenud, võiks ka hilisemas eas täieliku karjääripöörde teha ja ka näiteks programmeerijaks hakata? Kust sellisel juhul alustada ja millega arvestada?
Ma usun, et üks olulisemaid oskusi arendaja jaoks on võime veeta pikki tunde arvuti taga. Endised mänguhuvilised suudavad üldjuhul mängida arvutimänge näiteks 8 tundi järjest. Programmeerimine sellest väga palju ei erinegi. Oluline on see, et inimene suudaks neid eelpool mainitud flow’sid teha järjest, ilma pikemate söögipausideta, jalutuskäikudeta jne. Liiga sagedased pausid võivad produktiivsust mõjutada. Kusjuures, mina näiteks ei pea end väga taibukaks, küll aga suudan ma pikemalt mingite probleemide kallal nokitseda.
Noorena, kui saab veel vanematega elada, siis oleks huvitav vaadata kiiremaid ettevõtteid, näiteks startupe. Aga sellega tuleks juba kohe arvestada, et see on sinu esimene töökoht ja sa ei pruugi sinna püsima jääda. Minul lihtsalt vedas ja jäin püsima Uptime’i. Meie CTO, Raimo Seero, on öelnud, et andekas arendaja vahetab keskmiselt 3 korda oma elu jooksul tööd. Esimeses saab aru, et töökoht pole sobiv. Teises, kui tal võib juba olla vajadus pere ülalpidamiseks, ei pruugi öised autode tarkvaraprobleemide lahendamised enam nii atraktiivsed tunduda. Seetõttu oleks kasulik valida mõni konservatiivsem keskmise suurusega ettevõte, kus pakutakse stabiilsust ja head palka.
Siiski tuleb meeles pidada, et igasuguses IT ettevõttes, olgu see siis startup või suur korporatsioon, ei järgi arendaja töö alati 9-5 graafikut. Kui midagi läheb katki, siis klient ei ole tavaliselt rahul, kui ta peab probleemi lahendamiseks ootama järgmise päeva hommikuni.
Kui sa täna peaksid olema olukorras, kus oled värskelt kooli lõpetanud ja tunned huvi tarkvaraarenduse vastu, siis kas ja mida sa teeksid teisiti?
Ma arvan, et olin piisavalt hull oma valikutes. Näiteks otsustasin liituda Uptime’iga kursusekaaslase soovitusel, kuigi ta oli rääkinud, kui keeruline siin töötada on. Sel hetkel mõistsin, et see on just minu jaoks, sest ma otsisin väljakutseid. Arvan, et ma teeksin selle valiku uuesti, hoolimata sellest, et minu teekond siia oli raske. Usun, et see on kujundanud mind selliseks inimeseks, kes ma täna olen. Siiski mõistan, et selline tee ei pruugi sobida kõigile. Inimestel võiks siiski olla mentor, et algus oleks sujuvam. Täna jälgime väga hoolikalt, et uutel tiimiliikmetel oleks mentor olemas.
Kuhu võiks üks tarkvaraarendaja liikuda? Ja kas Uptime võimaldab seda?
Ma arvan, et IT-s on palju sambaid, mida ronida. Inimesed taipavad üsna ruttu, et nad oskavad programmeerida, kuid võiksid kaaluda midagi haruldasemat, mis eeldab arendusoskuseid. Mina valisin arhitekti tee, samas kui teised võivad minna analüütikuks või projektijuhiks. Arhitekti roll paikneb kusagil äri ja arenduse vahel ning kui sa ei ole laisk, siis tuleb laiendada oma oskuste pagasit. Sa pead õppima suhtlema, avalikult esinema ja oma teadmisi teistele edasi andma. Näiteks minul oli ühel hetkel jälle vaheldust tarvis, mistõttu otsustasime Uptime’i kolleegidega oma koolituse korraldada. See on suund, mille kallal on mul võimalik endaga kõvasti tegeleda. Ja kui see ka ei sobi, võin ma ettevõtte siseselt tehnoloogiat või ärisuunda vahetada, big data-ga või AI-ga tegeleda. Ma tõesti ei näe endale piire.
Otsime Uptime’i tiimi uut .NET arendajat. Tutvu kuulutusega siin!
