Ettevõttele äpi tellimisel tuleb juba üsnagi varajases faasis langetada otsus: kas ehitada native-mobiilirakendus või minna hübriidrakenduse teed. Kuna mõlemal omad plussid ja miinused, on oluline mõista, kumb lahendus sobib ärivajadusi ja haldusvõimekust silmas pidades kõige paremini.
Mis on native-mobiilirakendus?
Native-mobiilirakendus on äpp, mis on loodud konkreetselt üht platvormi silmas pidades ning ehitatudki töötama vaid sel platvormil. Näiteks tuleb native-äpi loomisel kirjutada eraldi versioon Androidi jaoks, eraldi versioon Apple’i seadmetele ning samas tuleb hallata ka juba olemasolevat kodulehte.
Kuna äpid on loodud vaid üht platvormi silmas pidades, siis tähendab native-äpi loomine enamikel juhtudel vajadust samaaegselt arendada kolme erinevat lahendust, kuna näiteks uue kampaanialehe lisamisel või mõne disainielemendi loomisel tuleb eraldi üle käia igale platvormile loodu.
Kuigi selliste toodete loomine ja haldamine on märkimisväärselt keerukam, siis pakub see ka nii mõndagi, mida on hübriiäppidega märksa keerukam saavutada. Seega säravad native-äpid näiteks juhtudel, kui on need peavad suutma väga hästi tegutseda taustal (näiteks, et jälgida kasutaja asukohta), või kui mobiilirakendus peab pakkuma midagi hoopis teistsugust, kui suudab pakkuda ettevõtte veebileht.
Mida hübriidäpp endast kujutab?
Hübriidäpp on suuresti see, mis karbi peal kirjas – see on hübriidlahendus telefonirakendusest ning veebilehest.
Hübriidäppide puhul ei looda erinevate platvormide jaoks täiesti erinevat toodet, vaid pigem pannakse üks ja sama erinevates kohtades vajalikul kombel tööle, seega jagavad nii veebileht, Androidi äpp kui ka iOSi äpp samasid alustalasid ning need pakendatakse konkreetse platvormi jaoks sobivasse vormi.
Näiteks võib uudisteportaal hõlpsasti minna hübriidrakenduse teed: nii veebis kui ka mobiiliäppides kuvatakse kasutajale sama sisu ja samu funktsioone, mille välimus ning kasutusmugavus on samaväärsed. Kui midagi soovitakse muuta (näiteks lisada uus alammenüü), siis peab seda tegema vaid ühes kohas ning soovitud muutus rakendub kohe kõikidel platvormidel.
Just viimane ongi hübriidäppide üks suurimaid müügiargumente. Erinevalt native-mobiilirakendustest piisab mitme eri platvormil töötava lahenduse muutmiseks vaid ühest liigutusest. Niisamuti väljendub hübriidäpi eelis native-äppide ees arenduskiiruses, kuna sisuliselt on vaja luua vaid üks lahendus, mitte kolm erinevat.
Hübriidäppide puhul saab lugeda asja negatiivsemaks pooleks mõnevõrra piiratud disainivõimalusi. Kui minna hübriidäpi teed, siis kasutatakse erinevates seadmetes pea sama UI-disaini, mis tähendab, et äpp ei saa teatud juhtudel ära kasutada konkreetsele platvormile omaseid disainifilosoofiaid, mille tulemuseks võib olla kasutuskogemus, mis ei ühildu nende hästi seadme kui terviku ideoloogiaga.
Kuidas mõista, milline lähenemine on sinu vajadusi arvestades õige?
Uptime’i tehnoloogiajuht Raimo Seero märkis, et kõigepealt tuleks selgeks teha, kas reaalsuses on üldse mobiilirakendust vaja. “On keeruline saada inimesed äppi installeerima, eriti kui kogu funktsionaalsus on saadaval ka veebis. Enamikud asjad teevad inimesed hea meelega su veebilehel ära ning mida päev edasi, seda vähem laetakse rakendustepoest alla äppe, mida tegelikult vaja ei lähe,” lausus ta.
Kui aga selgub, et mobiilirakendust on tõesti vaja, kuna see annab kasutajale mugavuses või funktsionaalsuses midagi juurde – näiteks lubab sõrmejäljega sisse logida või läbi asukohta määramise mugavamat kasutuskogemust – siis peaks Seero sõnul absoluutselt iga ettevõte väga sügavalt kaaluma, kas tal on ikka päriselt native-rakendust vaja või minna hübriidi teed. “On hetki, kus see on tõesti õigem lähenemine, kuid mida päev edasi, seda selgemini on näha, et enamikel juhtudel on efektiivsem ja mõistlikum luua hübriikrakendus,” sõnas ta.
Seero lisas, et peamised argumendid native-teed minemiseks on väga selged erivajadused ja olukord, kus veebilahendust pole lihtsalt võimalik panna tegema seda, mida parasjagu vaja läheb.
“Tehnoloogia arenedes on need olukorrad aga pigem harvad ning tulevad peamiselt mängu juhtudel, kui kindlasti peab kasutama platvormile omast kasutajaliidest, on tarvis kasutajat taustal jälgida või pakkuda offline-lahendusi,” sõnas Seero. “Reaalsuses arenevad ka hübriidäpid iga päevaga aina nutikamaks ning enamikel juhtudel on võimalik nendega saavutada suuresti samad eesmärgid, kui native-rakendusega.”
Reaalseid näited: millised on hübriidrakendused ja millised native?
Hübriidrakendused on omaks võtnud pea kõik suurfirmad ning ilmselt oled ka enese teadmata kasutanud hästi tehtud hübriidrakendusi. Näiteks langeb hübriidrakenduse kategooriasse Instagrami äpp, Twitteri äpp, Uberi äpp ning ka Gmaili telefonirakendus.
Native-mobiilirakendust headeks näideteks on aga Spotify, Waze ning ka WhatsApp.
Flutter võib tulevikus asju muuta
Kui vaadata tuleviku poole ning üritada mõista, kuhu on äppide arendusfilosoofia liikumas, tõi Seero välja palju tähelepanu pälvinud Flutteri.
Flutter on Google’i loodud raamistik, mis lubab ühe koodibaasi toel luua native-rakendusi nii veebi, Windowsile, iOS-ile, Macile, Androidile kui ka Linuxile. See tähendab, et ühte kohta on kokku toodud native-äppide efektiivsus ja disainivõimalused, aga ka hübriidäppide mugavus ning kuluefektiivsus.
“Kõik arendajad hoiavad Flutteri arengul aktiivselt silma peal. Hetkel on see mõnest kohast veel üsnagi toores, aga kui see ühel hetkel päriselt nii heaks muutub, kui lootus on, siis võib see veebi- ja äpilahenduste loomist üksjagu mugavamaks ning efektiivsemaks muuta,” lausus ta. “Kuna säärase raamistiku lihvimine on aga ajamahukas töö, siis peame lõplike viljade nägemiseks veel veidi ootama.”
Soovid rakenduse loomisega abi? Võta meiega ühendust ning arutame, milline lahendus sobib sinu ettevõtte jaoks kõige paremini.
