Arvuti on arendaja kõige tähtsam töövahend, samuti vajab mobiilne müügiinimene ja kiirustav firmajuht omale masinat, mis alt ei vea ja kestab kaua. Proovisime Uptime´is leida seda kõige paremat sülerit, mis vastaks nõudliku ärikasutaja soovidele.
Millistele soovidele ja nõudmistele peaks tööarvuti vastama? Uptime´i tehnoloogiajuht Raimo Seero pani kirja mõned olulised tähelepanekud, mille järgi seda valikut oleks lihtsam teha.
Kindlasti peab olema täismõõtmetes adapterivaba pildijagamise port (mitte USB C, sest seda läheb samal ajal laadimiseks vaja, kui just pole mitut USB C porti), HDMI või äärmisel juhul mini HDMI (kuid mitte micro), Displayport – midagi neist võiks olla. Siin on viis soovitust, mida on vaja ühe tööks kasutatava sülearvutiga:
- Võrgukaabli täismõõtmetes ühenduspesa – teisisõnu RJ45, mitte USB adapter ja soovitavalt ka mitte laienev auk, mida on tülikas kasutada
- Laadimispesa ja USB C pesa eraldi (USB C laadimisele tasub mõelda siis, kui saad juba sõbralt laadijat laenata), laadija võiks olla kerge ja laialt levinud
- Kaamera ja mikrofonipesa peaksid olema (aga mitte nn ekraani allnurgas asuv “ninakaamera”)
- USB 3 porte peoga juurde – mida rohkem, seda parem, et ka hiir ja klaviatuur oleksid korraga ühendatavad
- Ekraanisuurus vali vastavalt maitsele, aga korpus peab tugev olema – nurgast tõstes ei tohi painduda
Testitud mudelid: uus Dell XPS13, Asus Zenbook UX430UN ja Lenovo T480s
Enne, kui testitulemuste juurde asume, tuleb tõdeda, et sülearvuti valik on läinud ühelt poolt keerulisemaks, kuna tehnilised erinevused on muutunud palju väiksemaks ja näiteks protsessorikiirust tuleb tõesti vaadata vaid siis, kui tegeled millegi eriti spetsiifilise ja ressurssi nõudvaga, nagu 3D graafika või tipptasemel mängud. Muus osas aga on valik isegi natuke lihtsam, sest enam ei pea sukelduma tehnilistesse spetsifikatsioonidesse ja numbritesse.
Valitakse aina enam emotsiooni põhjal, millise mulje arvuti käes olles ja tööd tehes jätab. Kiiruses, mälumahus ja pistikute arvus veab enamus mudeleid välja, kuid selle loo alguses nimetasime ära veel alles jäänud kuus põhjust, miks üks süler just korporatiivkasutajale hea võiks olla.
Dell XPS13
Protsessor: Intel® Core™ i5-8250U Processor (6M Cache, up to 3.40 GHz)
RAM: 8 GB DDR3 1866MHz
Kõvaketas: 256 GB SSD
Ekraan: 13.3″ FHD (1920×1080) InfinityEdge display (Anti-Glare)
Videokaart: Intel UHD Graphics 620
CD/DVD seade: puudub
Traadita ühendus: WiFi ac + Bluetooth 4.1
Liidesed: 2x USB 3.0 port (PowerShare), 1x USB 3.1 Type-C (Thunderbolt 3), SD kaardi luger, veebikaamera
Operatsioonisüsteem: Windows 10 64-bit
Klaviatuur: UK ja taustavalgustus
Aku: 60 Wh
Kaal: 1,3 kg
Uus XPS 13 on saanud Inteli 8. põlvkonna protsessori, seega võimsust on igal juhul piisavalt ning ka mälu (8 GB), kõvaketas (256 GB) ja Full HD peegeldusvastase kattega ekraan sobivad hästi kontoritöökohale, kus istub keskmisest nõudlikum kasutaja.
Küll aga tuleks palju ringi reisival kasutajal ostes kindlasti vaadata, milline on toitejuhe – kas toiteploki küljest käib võrgukaabli ots ära. Tavaliselt kipub see viimane seina käiv toitekaabel olema suur ja raske, mis reisile kaasa võttes toob kaasa lisakaalu pagasis ning on ka tülikas kotti pakkida. Selle saab koju jätta ning selle asemel mõne peenema juhtme võtta, millel toiteplokiga ühilduv pistikupesa.
Dellil saabki selle jämeda juhtme koju jätta ning hankida peenema, näiteks kasvõi muusikakeskuse või lauaraadio kerge kokkupandava kaabli, mida reisile hoopis mugavam pakkida. Laadija ise on samuti sel mudelil suhteliselt kerge.
Arvuti on väga mugava vastupidava korpusega. Dellile omaselt on see äriklassi masin väga soliidne – ekraanihinged hoiavad ekraani kindlalt paigal, see ei võdise, ei väändu ega kriuksu. Võiks isegi öelda, et MacBook Airiga samast klassist, metalne ja tugev. Natuke raskem küll, kui teine proovitud mudel – Asuse Zenbook, aga palju tugevamal metallkorpusel on siin omad võlud.
Merekarbi kujuga ehk kergelt õhemaks muutuvate äärtega on päris mõnus sülerit kotti pista – see libiseb ilusti sahtlisse, samal ajal kui näiteks kandilisemad Lenovo ThinkPadid kipuvad mõnikord kotis ees olevaid pabereid kortsutama, kui hooletult arvuti kotti surud.
Üliõhuke äär ekraani servades on väga hea, sest niimoodi saab suurema ekraani isegi mõnest eelkäijast väiksema korpusega arvutiga. Kuid veebikaamera on kummalises kohas all nurgas, mitte ekraani kohal, kuhu see enam kitsa ääre tõttu ära ei mahu. Klaviatuuril tippivad näpud kipuvad kaamerale ootamatutel hetkedel ette jääma ning video võttenurk on selline, et mõned nimetavad seda lausa „ninaaugukaameraks“. Peab jälgima oma asendit, et videokõnedes normaalse inimese moodi välja näha. Delli kaameral on ka VR äpp, millega saad tehisobjekte kaamerapildile juurde tekitada.
Klaviatuur tundub esimesel kokkupuutel väga mõnus, aga midagi oli sõrmede all harjumatut ka. Polnud kindlust, et klahviklõps toimis, eriti just kauaaegse Lenovo kasutaja jaoks, kes on niikuinii väga noriv klaviatuuride suhtes. See, et “klaver” väike oli, ei häirinudki nii palju, küll aga tundus klahvistik natuke liiga kitsas võrreldes varasemate mudelitega.
TouchPad ehk puuteplaat oli päris hea ja mugav, kuigi Trackpoint´iga harjunud ThinkPadi kasutajal oleks nurisemist ikka, sest Trackpointi kasutaja on puuteplaatide suhtes niikuinii kõrgendatult kriitiline. Seni on vaid MacBooki puuteplaat olnud Dellist veel parem.
Nupp arvuti küljel, mis näitab, mitu protsenti akut jäänud, on nagu “rääkiv konn, kes tahab printsessiks muutuda” – tehnoloogianohiku jaoks üsna kasutu, aga lahe omadus. Tavainimene kasutab seda võib-olla vaid paar korda sülearvuti elu jooksul.
Jõudlustestid on, nagu öeldud, tänapäeval valdava enamuse kasutajate puhul selgelt ülehinnatud. Praegu pakuvad kõik äriklassi arvutid piisavalt võimekust, et kontoritööga edukalt hakkama saada.
Aku aga kestis sel mudelil väga kaua. Kolm päeva pidas masin laadimata vastu n-ö reisiarvutina, kui väga ressursimahukaid asju ei kasutanud. Päris kaheksast kaheksani peab ka enam-vähem, kui tõsisemalt tööd teha, aga sellise arvutina, mida ainult vahepeal välja võetakse, saab ikka üsna kaua hakkama, näiteks reisil.
Hind võiks sel mudelil siiski pisut odavam olla.
Lenovo T480s
Protsessor: Intel® Core™ i7-8550U Processor (8M Cache, up to 4.00 GHz)
RAM: 8 GB DDR4 2400MHz
Kõvaketas: 256 GB SSD
Ekraan: 14″ 1920×1080 p Full HD LED IPS (peegeldumisvastase kattega)
Videokaart: Intel UHD Graphics 620
CD/DVD seade: puudub; välise DVDRW võimalus
Traadita ühendus: WiFi ac + Bluetooth
Liidesed: 3x USB 3.0, 1x USB Type-C (Thunderbolt 3), Gigabit LAN, HDMI, SD kaardi luger, sõrmejäljeluger, veebikaamera
Operatsioonisüsteem: Windows 10 64-bit
Klaviatuur: USA asetusega, taustvalgusega
Aku: 57 Wh
Kaal: 1,3 kg
Teine äriklientidele suunatud lipulaev on samuti 8. põlvkonna protsessoriga, seega jõudluse poolest igati OK ja testprogramme pole mõtet käima tõmmata. Mälu on täpselt sama palju kui Dellil.
Ka Lenovo peab nii-öelda reisiarvutina kokkuhoidlikult kasutades vastu 2-3 päeva, ametlikult täisvõimsusel aga 13,5 tundi. Mõlemad näitajad on kontori-inimesele täiesti talutavad, lausa head.
Lenovo veidra kujuga klahvid, mis alt kerge kaarega, on tegelikult üsna mugavad ja tagavad korraliku suure klahvipinna, jättes samas klahvide vahele natuke vaba ruumi, et mitut nuppu korraga ei tabaks. Klahvikäik on Lenovo igapäevastele kasutajatele tuttav ja nad ei nurise, teiste sülerite kasutajad võivad vastavalt oma maitse-eelistustele tahta natuke kergemat käiku või siis jäävad samuti rahule.
1,3-kilogrammine 14-tolline arvuti on ka mõistlikult kerge, kuid natuke kandilisevõitu, mis hooletult paberite vahele pistes võib koti sisu ära kortsutada. Pisut kandiline olek on aga Thinkpadi brändiga juba möödunud sajandist kaasas käiv nähtus ja fännid võivad selle kadumise puhul pahasedki olla.
TrackPoint on juhtseade, mille pärast paljud ärikasutajad just ThinkPadi ostavad – selle saab reguleerida võimalikult tundlikuks ja kui oled juba osav kasutaja, saad hiirt liigutada kiiremini ja täpsemini, kui mistahes puuteplaadiga. Ja see TrackPoint on endiselt Thinkpadidel alles.
Veebikaamera on erinevalt Dellist jäetud ikka vanasse kohta üleval, aga 14-tollise arvuti mõõtmeid on pisut vähendatud külgedelt – ekraani ääred jäävad nüüd vasakul ja paremal päris õhukesed.
Privaatsushullusele järgi andes ehitas Lenovo veebikaamerale ette mehaanilise luugi, et hajutada nende hirme, kes kardavad, et neid võib mõni pahavara veebikaamerast jälgida. Nüüd on see tehtud ka mehaaniliselt võimatuks. Samas – neil hirmudel pole 99,999 protsendil juhtudest ilmselt mitte mingit alust ja kaameraluuk on vaid emotsionaalseks lisandiks.
Nii HDMI kui LAN-port on täismõõtmetes, mis annab mugavusele aina juurde, sest uutel süleritel kiputakse neid kas üldse ära jätma või adapterit nõudvate mini- või mikropesadega asendama.
Asus Zenbook UX430UN
Protsessor: Intel Core i7-8550U
RAM: 16 GB DDR3 onboard
SSD: 512 GB
Ekraan: 14.0″, IPS, FHD, 1920 x 1080 p, matt
Videokaart: NVIDIA GeForce MX150, 2 GB
Operatsioonisüsteem: Windows 10 Home
WiFi: 802.11 ac
Bluetooth: Versioon 4.1
Aku: kuni 9 tundi
Asuse uusimaid Zenbooke saab valida mitmesugustes värvides. Mobiilseid õhukesi sülereid ongi hakatud juba valima pigem värvi järgi, sest enamasti on ju kõik uued masinad näitajatelt üsna ühesugused.
Asuse viimaste aastate tunnuseks on olnud ringlihv – metallipinda lihvitakse ringikujuliselt, mis tagab efektse valguspeegelduse ja on teistest üsna eristuv. Samasuguses stiilis võib omale hankida ka Asuse Zenphone´i.
Võrreldes vanema mudeliga on uue ZenBooki ekraan suurem, aga arvuti korpus ikka sama suur. Klaviatuuri klahvid on läinud pisut veelgi kandilisemaks, kokkuvõttes on surutud 14-tolline ekraan 13-tollise sülearvuti kesta. Siiski on erinevalt mõnedest teistest uutest süleritest Asus säilitanud kitsastele (külgmistele) ekraaniservadele vaatamata ülaääres kaamerariba.
Hiireplaadil on sõrmejäljelugeja, mis on mugavas käepärases kohas. See on üsna kiire, asendab hästi ka paroolide sisestamist, sest hiireplaat on alati sõrmele väga lähedal. Seega saab kasutada võimalust ja vahetada kõigis oma teenustes see üks ja sama parool ära erinevate keeruliste kombinatsioonide vastu ja siis need unustada. Sõrmega oled alati sisse loginud.
Klahvikäik parajalt pehme, taustvalgustus klaviatuuril olemas. USB pesasid aga kipub olema vähevõitu – vaid kaks. USB C-d siiski pakutakse ka. Harman/Kardoni kõlarid võiksid veidi valjemad olla, mis oli ka eelmise põlvkonna ZenBookide viga – isegi helivaljust põhja keerates tegid need üsna vaikset häält, kuigi kvaliteetset.
Aku tõesti kestis tööpäeva ka üsna intensiivselt kasutades (veeb, Youtube, Office, natuke mänge). Õues on ekraan küllaltki ere, nii et mitte just väga otsese suvepäikese käes kannatab päris hästi tööd teha küll.
Kokkuvõttes on tegu Zenbookide sarja väärika järgmise põlvkonnaga, mille isendit maksab osta siis, kui tahad sama suurt arvutit, aga veel suuremat ekraani. Laiad servad on ajalugu. Ekraan peab nagu mobiilidel olema äärest ääreni. Muude asjade pärast pole eriti põhjust enam oma masinat uuendada, kui see just väga vana ja aeglane pole.
Milline valida?
Nagu alguses öeldud, on viimasel ajal sülearvuti ostul aina olulisemaks muutunud emotsionaalne osa, kuid ka mõned praktilised asjad võivad määrata, milline masin oleks kõige parem.
Kui oled olnud paadunud Trackpointi kasutaja, siis ilmselt peab Lenovo juurde edasi jääma, kuna puuteplaadiga harjumine võib sellise kasutaja jaoks üsna keeruline olla. Või kui harjuda, siis juba Delli väga hea puuteplaadiga.
Kui aga tahad, et kaamera oleks endiselt ekraani kohal, siis tekitab Dell kõhklusi ja paneb pigem Asuse poole kalduma.
Üldiselt aga tundub, et inimesed kipuvad jääma margitruudeks ja valivad oma järgmiseks arvutiks üsna sarnase, aga natuke kiirema ja värskendatud omadustega masina. Üks olulistest värskendustest ongi suurem ekraan õhemate ekraaniäärte arvelt sama suure arvuti kestas, kui oli vanemal põlvkonnal.
